AK RAHINGE

Me oleme ellu kutsutud selleks, et luua ekstreemaladega tegelejatele kohti ja tingimusi oma meisterlikkuse tõstmiseks.

Me korraldame Rahinge Ekstreempargi ja Tartu Skatehalli tööd. Meie juures käib üle 1000 noore Eestist ja mujalt, kes teevad aastas kokku üle 10 000 külastuskorra. Me oleme korraldanud üle 20 ekstreemalase ürituse. Nende seas on nii rahvusvahelisi, kui kohalikke võistluseid, jämme ja muid ettevõtmisi. Me oleme avatud kõigele uuele ja huvitavale, mis viib elu edasi.

Kuidas asi alguse sai.

2004 aastal Kuutsemäel otsustasid kolm meest, Mart Nöps, Martin ja Rinaldo Bachmann, et Eesti suusahooaeg on näotult lühikene. Huvilised käivad juba suve lõppedes ringi nagu kuutõbised ja vaatavad taevasse, kuna see talv ükskord kätte tuleb. Ja kui ta ükskord kätte tuleb, siis minnakse hurraaaga mäele ja esimese “hullu” hüppega hüpatakse “neerud lahti” nii et kogu hooaeg on mokas. Tuleb ehitada Tartu lähedale suvine hüppemägi, et suusa ja lumelaua huvilised saaksid ohutult vette maandudes kogu aasta jooksul trikke harjutada. See otsus sai meeste jututeemaks igal järgneval kohtumisel. Sobiva koha otsinguil käidi läbi praktiliselt kogu Tartu ümbrus, kuni juulis 2006 satuti Tähtvere valda. Kohalik vallavanem Rein Kokk osutus asjalikuks meheks ja arendusosakonna juhataja Jüri Varik sporti ja noori toetavaks. Pakutud kolmest järvest valiti välja Rahinge paisjärv. Räägiti nõusse kohalikud ettevõtjad Nivoo OÜ ja Ilmre AS. Spetsiaalne mäe materjal toodi Tšehhist, olümpiavõitja Ales Valenta juurest.Tulemuseks oli see, et kuu ajaga ehitati välja kogu Baltikumi parim vettehüppemägi ja dirtpark, kutsuti kokku ekstreemihuvilised Eestist ja Lätist ning korraldati kohe ka esimene rahvusvaheline võistlus. Kogu ettevõtmise peale kulutati  ametlikult 0 (null) krooni. Oma rahakotti tuli mõistagi kõvasti kergendada. Kõik muu oli puhtalt õhinapõhine. Mäe ehitusel lõi kaasa üle 30 ekstreemihuvilise. MTÜ Spordiklubi Rahinge loodi  aasta hiljem, 2007 aastal.

 

Kuidas me Siseka saime

2009 aasta kevadel lõpetas tegevuse Tartu ainus sisehall ja ratta ja rularingkonnad olid erutunud saabuva talve pärast. Jutt läks nii tugevaks , et jõudis Martini kõrvu. Martin ja Ingvar Neumann  vaatasid üle kohad, mida meil oleks võimalik olnud rentida. Üks koht sobis ja rendihind oli ka tänu Masule  normaalsem.  Kohe kui selle Linnale välja käisime, ilmus välja veel ei tea kust kaks konkureerivat projekti. Ja meid pandi “turule”. Pidime tõestama et me ei ole kaamlid, et me ikka oskame asju korraldada, et me ikka teame ratturite ja rulatajate hingeelu, et me ikka oskame üritusi korraldada. Linn veendus selles ja sõlmis meiega kolmeks aastaks lepingu. Kuna oli juba oktoobri lõpp, siis läks meeletuks rabelemiseks, et enne lund katuse alla saada.  Asjaga kaasnes ka tohutu kogus paberimajandust ja muud bürokraatiat. Oleks seda enne teadnud, ega vist oleks seda üldse ette võtnudki…. Aga lõpuks detsembris 2009 tegime uksed lahti. Ja juba detsembris 2010 tunnustas Tartu Linn meid “Aasta noorsooasutuse” tiitliga.

Kuidas me projektikirjutajat otsisime

Küllalt ruttu sai meile selgeks, et kaua ei jõua ise kõiki kulutusi kinni maksta. Iga liigutus on kulu. Tuleb appi võtta võluvägi ehk Euroraha. Olime kuulnud, kuidas MTÜ-d neid miljoneid kergelt saavad ja mühinal oma arengus kasutavad. Oli vaja leida oma projektikirjutaja. Käisime läbi hulk projektikirjutamise firmasid. Ja mis selgus?! Meile räägiti õhinal kuidas nad on välja ajanud ühele ja teisele nii ja nii palju raha, et jube kohe. Kui me küsisime, kas ka meie selle või selle idée jaoks oleks võimalik rahastamist saada, siis oli tavavastus: Vot selle peale külle kahjuks enam ei saa, kuna sellele tegevusele sobilik fond pandi just kinni, või, selle tegevusala finantseerimine lõpetati just ära, või, blaa, blaa blaaa …….. Ja hakkasimegi ise kirjutama.